
Minu lugu
Kui ma olin väike tüdruk, siis ei unistanud ma sellest, et olen kunagi kuulus näitleja või laulja, kuid ma soovisin olla ema nii nagu paljudki teised tüdrukud. Kuid elu veeretas sellele teele palju kive ning teekond unistuse täitumiseni oli käänuline. Mulle meeldisid väga väikesed lapsed ja pea kõik suguseltsi pisikesed olid sageli minu hoida. Hiljem tekkis soov saada lastearstiks, kuid ka sellel unistusel ei olnud määratud täituda, sest isa jäi haigeks ja pere majanduslik olukord oli raske ning ma tegin valiku minna pärast keskkooli tööle ja õppima ülikooli õhtusesse osakonda. Tegelikult oli see minu elus väga vahva ja tore periood ning meenutan seda ikka ja jälle soojusega südames.
Edasi tulid palju keerukamad ajad. Leidsin enda kõrvale mehe, kellega pere luua ja me alustasime kooselu. Ta pakkus mulle turvatunnet ja oli hooliv ning tähelepanelik ning väga paljudes asjades olid meie mõtted ja eluvaated ühesugused.
Ühel talvisel päeval sain teada, et ma ootan last. See tunne, mida ma tundsin oma hinges ja südames oli kirjeldamatu. Mäletan täpselt seda päeva, kui sõitsin kargel jaanuarikuu hommikul tööle ja kogu minu keha läbis eriline õnnetunne, sest ma olin ju nii lähedal oma suurele soovile saada emaks. Pidin veel sel hommikul minema arsti juurde läbivaatusele, kui äkki tundsin trollis kohutavat kõhuvalu. Kuidas ma polikliinikusse jõudsin, seda ma enam ei mäletagi. Kui mu tuttav arst mind nägi, siis olid tema ainukesed sõnad, mida kuulsin: „Ma kutsusin kiirabi ja sa lähed operatsioonile!“. Sellel hetkel ei tundnud ma enam midagi ja kõik edasine oli nagu udus. Mäletan vaid seda, et kui haiglasse jõudsin, siis voolasid pisarad mu põskedel ja medõde, kes mind palatisse juhatas, ütles üsna karmid sõnad: „No, mis siin siis nüüd nutta on!“. Edasi ootasin juba palatis operatsiooni, mis võeti ette väga kiiresti. Kui ma opisaali ukse taga kanderaamil oma järge ootasin, siis värisesin nagu haavaleht hirmust, kurbusest, teadmatusest ja valust. Edasi toibusin juba intensiivravi palatis. Kui ma narkoosist olin ärganud, siis tuli minu juurde arst, kes teatas, et mul oli emakaväline rasedus ja mul opereeriti üks munajuha, kuid teine on alles ja varsti alustatakse raviga. Raviks olid kirjeldamatult valusad protseduurid ning alati kui arsti kõpskingad uksele lähenesid, tekkis selline tunne, et mina sinna küll ei lähe. Suur soov saada last ületas selle hirmu ja talusin kõik need kolmteist protseduuri siiski vapralt ära. Kummalisel kombel sattusin pärast intensiivpalatit tavapalatisse, kus olid sel õhtul naised, kes läksid järgmisel hommikul aborti tegema. Õhtul rääkis igaüks oma loo, miks ta seal on ja mis põhjusel selle otsuse vastu võttis. Mitte keegi ei olnud teise suhtes hinnanguline, vaid mõisteti ja saadi aru hingevalust, mis sundis sellist otsust tegema. Mulle soovisid nad pärast haiglast lahkumist kõike head ja seda, et järgmisel korral kõik hästi läheks.
Järgmisel kevadel jäin uuesti lapseootele. Seekord olin arsti valvsa pilgu all ja käisin tihedamini ultrahelis kui muidu. Arst andis lootust ja ütles, et tundub, et seekord läheb kõik kenasti. Kahjuks see nii ei olnud. Läksin haiglasse ja seal selgus, et mul tuleb minna jälle opile ning seekord opereeritakse välja ka teine munajuha koos lootega. Nüüd oli teekond opisaali juba tuttav ning kõik sellele järgnev samuti. Tuli minna vastu oma saatusele ja midagi polnud parata. Nii nagu esimese operatsiooni päeva, mäletan ka väga täpselt seda kevadilma, mil ootasin järjekordselt oma operatsiooni. Pärast tuli sama arst, kes mind esimesel korral opereeris minu juurde ja ütles, et seekord oli ta pärast operatsiooni pannud pea vastu seina ja nutnud, sest ta oli kogu selle aasta vältel näinud, kui väga ma seda last olin oodanud. Minu pisarad olid aga tardunud ja ma tundsin, et elul ei ole enam mingit mõtet, sest see, millest ma olin kogu aeg unistanud, oli muutunud võimatuks.
Ema tuli mind haiglasse vaatama ja tema ehmatus oli suur, kui ta ei leidnud mind tavapalatist vaid olin järjekordselt intensiivpalatis. Ta soovis mind näha, kuid just samal päeval oli tööl seesama õde, kes minu pisaraid halvustas ja ütles emale, et intensiivpalatis on külastamine keelatud. Nägin ja kuulsin seda vestlust läbi narkoosiseguse oleku ja palusin, et ta lubaks tulla emal vaid korraks sisse. Seekord ta leebus. Ema tõi mulle piibelehed koos meelespeadega ja seda lillekimpu ei unusta ma kunagi.
Kui ma sealt teise korruse aknast alla vaatasin, siis mõtlesin, et kui siit alla hüpata, siis murrab ainult kondid ja siis on asi veelgi hullem kui praegu. Samal öösel tõusis mul kõrge palavik ja läbi une oleks keegi nagu mulle öelnud, et mul on nüüd aeg minna ja ma ei peaks kartma. Ärkasin ehmatusega sellest unest ja tõusin voodist püsti. Tavaliselt ei läinud ma kunagi õdesid tülitama, vaid püüdsin ise omadega hakkama saada, kuid sel öösel võtsin ma julguse kokku ja läksin koridori lõppu abi otsima. Jõudsin sinna läbi udu ja õde kraadis mind ning tegi süsti. Hommikuks ei olnud palavikust enam jälgegi- ja elutahe tuli samuti tagasi. Kõik minu sõbrannad ootasid kas teist või kolmandat last ja käisid mind ikka haiglas vaatamas. Istusid oma suurte kõhtudega minu voodi serval ja püüdsid olla toeks. Olin tänulik, et minus ei olnud kadedust nende suhtes, sest paljud naised haiglas rääkisid, et ei või näha tänaval ühtegi naist, kes lapsevankriga ringi kõnnib. Mees käis mind iga päev haiglas vaatamas ja tõi mulle toomingaoksa, et seda lõhna, mis õues on, tunda saaksin. See kevad oli väga pikaldane, aga pärast operatsiooni läksid kõik lilled, puud ja põõsad koos õitsema. Kurbus ja valu minu hinges olid nii suured, et ma ei suutnud isegi nutta.
Ühel päeval võtsin julguse kokku ja koputasin haigla alumisel korrusel oleva psühholoogi kabineti uksele. Mind võttis vastu armas noor naine, kellel oli kaks väikest poissi tööl kaasas ja kes mängisid teiselpool kappi. Kogusin ennast ja rääkisin talle oma loo. Ta käis vahepeal oma väikseid rüblikuid korrale kutsumas ja ütles siis, et ei oska mind aidata. See oli nagu külm vesi, millega mind üle kallati. Ma ju nii lootsin, et ehk ometi tema oskab mulle paar lohutavat sõna öelda, sest tema ju teab ning on palju ülikoolis õppinud. Tulin taarudes tema kabinetist välja ja tundsin, et ma olen siin maailmas nii üksi ja keegi ei oska mind aidata, sest minu tutvusringkonnas polnud ühtegi inimest, kes oleks midagi sellist üle elanud kui mina. Alates sellest ajast sulgesin sellel teemal oma suu ja südame ning ei suutnud kellelegi oma muret kurta. Tundsin, et ma pean ise selle kõigega toime tulema.
Täna ma tean, et psühholoog vastas mulle ausalt, et ta ei oska mind aidata, sest tal puudus tõesti see kogemus, mis oli minul, kuid ta jättis ütlemata ühe väga olulise lause: „Kahjuks ei oska ma sind aidata, kuid kindlasti otsi see inimene, kes oskab ja ära jää oma murega üksi!“.
Mõne aasta pärast teatas mulle arst, kelle juures ikka vahel kontrollis käisin, et Soomes tehakse kehavälist viljastamist ehk IVF-i. Hakkasin asja uurima ja arsti saadud info põhjal leidsin Helsingis ühe erahaigla, kus seda protseduuri tehakse. Kuna oli üheksakümnendate aastate algus, siis Eestis IVF-i veel ei tehtud ja ainuke võimalus oli sõita Soome. Õnneks sain kasutada töökoha kaudu külaliskorterit just haigla läheduses, kuid raha selle protseduuri eest tuli endal maksta. Pidasime mehega nõu ja võtsime laenu. Selle raha eest oleks tookord saanud auto osta, kuid meie otsustasime proovida. Haiglas olid väga toredad arstid ja õed ning kohe tehti vajalikud analüüsid ning öeldi, et kõik on korras ning võib alustada. Jälle tekkis uus päikesekiir meie aknale. Lootusrikkalt sõitsime laevaga kodu poole vaatamata sellele, et merel oli tohutu torm. Edasi tulid pikad päevad täis ootust ja lootust. Ühel pärastlõunal selgus, et see kõik millesse uskusime ei saanud tõeks. Läksin tööle tagasi ja tegin pikkade hilisõhtuteni tööd, sest see oli ainuke, mis aitas mind kurbadest mõtetest eemale.
Mingi aja pärast kuulsin, et sama soome kliiniku arst hakkab välja õpetama ühte arsti Eestis, kes hakkab IVF-i tegema. Kuna Eesti riigil selleks vajalikku aparatuuri ei olnud, siis otsisime ise sponsoreid ja mehe töö juurest oldi nõus ostma veel puuduolev aparatuur. Jälle tekkis uus lootus. Protseduur oli teada ja nii läksime vastu uuele väljakutsele. Vaatamata headele analüüsitulemustele ebaõnnestus protseduur ka seekord. Jälle tuttavad tunded, kus oma kurbus ja pisarad tuli patja peita ning mul ei olnud seda kellegagi jagada, sest mees oli selles olukorras sama õnnetu kui mina. Sõbrannadega oli sel teemal raske juttu teha, sest meenusid psühholoogi sõnad ja see, et kui endal kogemused puuduvad, siis ongi raske aidata teist inimest.
Öeldakse, et kolm on kohtu seadus ja nii seadsime kolmandat korda sammud Tartusse Andrei Sõritsa juurde. Sõritsa oli väga optimistlik ja kiitis samuti kõik näitusid, mis olid protseduuri tegemiseks vajalikud, kuid kahjuks ei olnud saatus ka seekord meie vastu armuline. Peale seda me otsustasime, et rohkem enam katsetama ei lähe.
See oli seitmeaastane periood meie elus täis lootust ja iga kord selle purunemist. Ma ei kurtnud kellelegi kunagi ega halanud, et mul pole lapsi ja kõigile teistele võis tunduda, et olen väga vapper ja tugev ning tulen kõige sellega toime, kuid minu hinges oli nii palju valu, kurbust ja leina, mis jäid väljendamata. Nüüd tean, et need on leinamata leinad ning parem oleks kohe need leinaprotsessid läbida, selle asemel, et neid aastate kaupa oma hinges hoida.
Minu kolleegid nägid kõike seda, mis minuga toimus ja ühel päeval ütles hea töökaaslane, kelle sõbranna adopteeris endale poja, et toimub adoptiivperede koolitus ja kas me ei tahaks sinna minna. Minu isa oli juba ammu öelnud, et me võiksime oma perre lapse võtta. Nüüd jõudsid need sõnad mulle kohale ja panime oma nimed kirja. Oli pisut kõhe tunne sinna minna, sest grupikoolitusel oli veel mitmeid peresid peale meie. Ometi oli see just see koht, kus me tundsime, et me ei ole oma murega siin ilmas üksi ning on veel peresid, kellel ei ole lapsi. See oli nagu ühine ring, keda ühendas üks ja seesama mure ning me kõik mõistsime üksteist sõnatult. Meil olid suurepärased koolitajad Ulvi ja Kulla ning psühholoog, kes viis läbi ka individuaalseid vestluseid peredega. Me avastasime mehega, et meie mõlema peresüsteemis on väga palju sarnast toimunud. Enne me polnud selle peale küll tulnud, kuid just nendel koolitustel tuli see ilmsiks. Koolituse ajal pakuti meile mitut last, kuid me tundsime, et veel on natuke vara ja meil on vaja selle mõttega veel kohaneda. Juhtus üks huvitav seik, kus Ulvi ütles, et tahab mulle näidata ühe väikese tüdruku pilti, kes pidi olema lausa minu moodi ja keda saab adopteerida. Ma küll puiklesin pisut vastu, kuid ometi läksin tema kabinetti, et seda fotot vaadata. Ulvi otsis seda pilti tükk aega oma kabinetist, kuid ei leidnud kuskilt. Nagu nõiaväel oli see pilt kuhugi kadunud. Nüüd tean, et ju see nii pidigi olema ja see väike tüdruk pidi minema teise peresse.
Minu kõige suurem hirm oli see, et kuidas ma ütlen sellele lapsele, et olen tema ema, kui ma seda tegelikult ei ole. Selle hirmu võttis maha üks tark vanem naine, kes ütles, et: „Kui üks hing tahab teie perre tulla, siis ta tuleb, ja need kokkulepped sõlmitakse taevas!“.
Ühel öösel nägin und, kus minu käest hoiab kinni üks väike tüdruk ja me läheme läbi läbipaistva ja sillerdava vee. Edasi liikudes hakkas vesi juba kõrgemaks minema ja ma võtsin selle tüdruku sülle ja kallistasin teda kõvasti. Keegi nagu tahtis teda minu sülest ära võtta, kuid siis ma ütlesin: „Ma ei saa teda ära anda, sest me oleme kokku loodud!“.
Unustasin selle unenäo ja me käisime edasi koolitusel kui ühel talvisel esmaspäeva hommikul helistati mulle sünnitusmajast ja öeldi, et on sündinud üks väike tüdruk ja kas me ei taha teda vaatama tulla. Rääkisin sellest mehele ja otsus teda vaatama minna oli ühine ja kindel. Terve öö läbi ei saanud me magada ja keerasime ikka ühelt küljelt teisele. Sünnitusmaja viiendal korrusel oli üks imearmas väike tüdruk, kes vaatas meid oma siniste silmadega, peas paksud tumedad juuksed. Kui meie silmad kohtusid, siis oli kohe selge, et tema on meie pere laps ja just teda me olemegi nii kaua oodanud. Võtsin ta sülle ja rohkema jaoks mul enam silmi polnudki. Palatist lahkudes nägin vaid kuidas arstid ja õed, kes seda kohtumist klaasi tagant jälgisid, pisaraid valasid. Kui läksime tagasi haigla juristi kabinetti, siis ütles minu mees: „Me võtame selle lapse oma perre!“. See oli minu elu kõige ilusam päev, sest just sellisel kombel pidi teostuma minu elu kõige suurem unistus. Olen südamest tänulik naisele, kes selle lapse sünnitas ja andis võimaluse meil kohtuda nii imelise inimesega.
Kui tütar suuremaks sai, siis rääkisin talle algul läbi muinasjutu, et loomariigis on ka vahel nii, et üks pardiema ei saa oma poega kasvatada ja siis kasvatab teine ema selle poja üles. Hiljem olen alati jäänud ausaks, kui ta midagi selle kohta on küsinud ja tänaseks on tütar kasvanud suureks ja lõpetanud juba ülikooli. See on olnud imeline aeg minu elus. Nii nagu igas elus, on olnud ka meil tõuse ja mõõnasid, kuid koos saame kõigega hakkama. Nii ilusaid omatehtud kaarte ja sõnu, mida olen saanud emadepäevaks, ei saa alati kõik emad. Minu unistus sai tõeks!
Lastearstiks ma küll ei saanud, kuid lapsed meeldivad mulle siiani väga. Ma imetlen nende siirust, ausust, loovust, armastust, millega nad oskavad maailma rikastada.
Kuidas ma siis enda sees hoitud väljendamata tunnetega toime tulin? Siis kui tütar juba suur oli, läksin õppima transpersonaalset psühholoogiat ja ühel moodulil, kus oli juttu leinast ja leinaprotsessidest, hakkasid pisarad minu põskedel lihtsalt voolama. Sellest kõigest oli möödas palju aastaid, kuid ometi olin ma oma hingevalu ja kurbust kandnud endaga kaasas kõik need aastad. Endale üllatuseks sain nüüd teada, kui palju seda kõike oli olnud, mida enda sees olin hoidnud. Läks veel aega, kuni tundsin, et iseenesest see üle ei lähe ja tuleb tegutsema hakata, et oma leinamata lein uuesti läbi elada. Kõik see, mille surume endas alla, võib ühel hetkel uuesti üles kerkida ja siis on see kõik nagu eilne päev. Nüüd oli mul juba niipalju teadlikkust, et ma vajan üht turvalist, empaatilist ja sooja südamega inimest, kes minu loo ära kuulaks. Ma leidsin selle inimese ja ta oli esimene inimene minu elus, kellega sain jagada oma pikka ja valulikku teekonda algusest kuni lõpuni. Sel hetkel ei vajanudki midagi muud kui inimest, kes oleks minu jaoks kohal ja minu lugu kuulaks. Ma käisin tema juures vaid ühe korra ja edasi hakkas selginema minu sees plaan kuidas läbida uuesti see leinaprotsess, mis ammu aega tagasi pooleli jäi.
Sel hetkel vajasin ma suuremat tuge ja ma teadsin, et Harju-Risti kiriku taga on Vaikuse laste rahupaik, kuhu saavad minna need, kes pole saanud matta oma lapsi. Seal on mälestuskivi Doris Kareva sõnadega: „Vaikuselaps, las valvab Su üle Valguse Vaim - rahu ja armastus...“ Just sinna seadsime oma sammud ühel märtsikuu pühapäeva hommikul. Ma tundsin, et pean tegema ise pärja oma sündimata lastele ja võtsin kaasa viis küünalt. Ärkasin hommikul vara ja seadsin viis valget roosi koos valgete kipslilledega ja oma aiast võetud pukspuuokstega pärjale. Ilm oli külm ja tuuline, kui mehega koos kirikusse sõitsime ja mõlemad oma mõtetes vaikisime. Mul oli tõesti just selline tunne, et lähen matusele. Mõtlesin veel, et valisin ikka kehva ilma minemiseks, kuid kirikus sain teada, et 25. märts on maarjapäev, mis on üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mis tähistab kevade algust, naistepüha, ebaõnne äraviimist ja maagilist edu. Pärast jumalateenistust tuli Risti koguduse õpetaja Annika Laats, kelle idee oli luua Vaikuse laste rahupaik, meiega selle mälestuskivi juurde ja ütles tähenduslikud sõnad: „Nii palju lootust ja nii palju kurbust ja lootuste purunemist“. Ta luges palved ja õnnistas meie peret ning siis saabus rahu minu südamesse. Koju sõites hakkas päike paistma ja hing oli rahul. Olin eelnevalt kokku leppinud tuttavatega, et lähen õhtul teetseremooniale, kuid koju jõudes olin väga väsinud. Puhkasin veidi ja kogusin jõudu ning siiski läksin. Võin öelda, et omal moel see teetseremoonia lõpetas selle päeva.
Loo lõpetuseks võin öelda, et ära jää kunagi üksi oma muredega ja leia inimene, kes saab sind aidata ja toetada, et eluraskustest läbi minna. Eelmisel aastal lõpetasin kogemusnõustajate kursused ja tunnen, et kogemuse jõud on suur. Kui oled ise käinud läbi raskustest ja leidnud sealt väljapääsu, siis suudad kuulata ka teist inimest ja olla talle teekaaslaseks tema teekonnal.
Lisan siia ka ühe oma luuletuse „Kaotus", mis ilmestab ühte perioodi minu elus:
Kaotus
Elu on antud,
et tulla ja minna,
midagi parata
pole meil sinna.
Elus on otsimist,
leidmist ja õnne.
Selles on kaotus,
lein, kurbusetunne.
Elu on õrn
ja habras kui jää,
millest kevadeks järgi
vaid mälestus jääb.
Kuid ometi elamist
väärib see elu.
Just nii nagu
oskad, julged ja vajad...
Nüüd sinu ees lahti
kõik elutee rajad...
/Külli Õiglane/
Illustratsiooni minu loole on teinud kunstnik Meiu Münt, kelle kodulehekülg on: http://meiu.future.ee/
Kui ma olin väike tüdruk, siis ei unistanud ma sellest, et olen kunagi kuulus näitleja või laulja, kuid ma soovisin olla ema nii nagu paljudki teised tüdrukud. Kuid elu veeretas sellele teele palju kive ning teekond unistuse täitumiseni oli käänuline. Mulle meeldisid väga väikesed lapsed ja pea kõik suguseltsi pisikesed olid sageli minu hoida. Hiljem tekkis soov saada lastearstiks, kuid ka sellel unistusel ei olnud määratud täituda, sest isa jäi haigeks ja pere majanduslik olukord oli raske ning ma tegin valiku minna pärast keskkooli tööle ja õppima ülikooli õhtusesse osakonda. Tegelikult oli see minu elus väga vahva ja tore periood ning meenutan seda ikka ja jälle soojusega südames.
Edasi tulid palju keerukamad ajad. Leidsin enda kõrvale mehe, kellega pere luua ja me alustasime kooselu. Ta pakkus mulle turvatunnet ja oli hooliv ning tähelepanelik ning väga paljudes asjades olid meie mõtted ja eluvaated ühesugused.
Ühel talvisel päeval sain teada, et ma ootan last. See tunne, mida ma tundsin oma hinges ja südames oli kirjeldamatu. Mäletan täpselt seda päeva, kui sõitsin kargel jaanuarikuu hommikul tööle ja kogu minu keha läbis eriline õnnetunne, sest ma olin ju nii lähedal oma suurele soovile saada emaks. Pidin veel sel hommikul minema arsti juurde läbivaatusele, kui äkki tundsin trollis kohutavat kõhuvalu. Kuidas ma polikliinikusse jõudsin, seda ma enam ei mäletagi. Kui mu tuttav arst mind nägi, siis olid tema ainukesed sõnad, mida kuulsin: „Ma kutsusin kiirabi ja sa lähed operatsioonile!“. Sellel hetkel ei tundnud ma enam midagi ja kõik edasine oli nagu udus. Mäletan vaid seda, et kui haiglasse jõudsin, siis voolasid pisarad mu põskedel ja medõde, kes mind palatisse juhatas, ütles üsna karmid sõnad: „No, mis siin siis nüüd nutta on!“. Edasi ootasin juba palatis operatsiooni, mis võeti ette väga kiiresti. Kui ma opisaali ukse taga kanderaamil oma järge ootasin, siis värisesin nagu haavaleht hirmust, kurbusest, teadmatusest ja valust. Edasi toibusin juba intensiivravi palatis. Kui ma narkoosist olin ärganud, siis tuli minu juurde arst, kes teatas, et mul oli emakaväline rasedus ja mul opereeriti üks munajuha, kuid teine on alles ja varsti alustatakse raviga. Raviks olid kirjeldamatult valusad protseduurid ning alati kui arsti kõpskingad uksele lähenesid, tekkis selline tunne, et mina sinna küll ei lähe. Suur soov saada last ületas selle hirmu ja talusin kõik need kolmteist protseduuri siiski vapralt ära. Kummalisel kombel sattusin pärast intensiivpalatit tavapalatisse, kus olid sel õhtul naised, kes läksid järgmisel hommikul aborti tegema. Õhtul rääkis igaüks oma loo, miks ta seal on ja mis põhjusel selle otsuse vastu võttis. Mitte keegi ei olnud teise suhtes hinnanguline, vaid mõisteti ja saadi aru hingevalust, mis sundis sellist otsust tegema. Mulle soovisid nad pärast haiglast lahkumist kõike head ja seda, et järgmisel korral kõik hästi läheks.
Järgmisel kevadel jäin uuesti lapseootele. Seekord olin arsti valvsa pilgu all ja käisin tihedamini ultrahelis kui muidu. Arst andis lootust ja ütles, et tundub, et seekord läheb kõik kenasti. Kahjuks see nii ei olnud. Läksin haiglasse ja seal selgus, et mul tuleb minna jälle opile ning seekord opereeritakse välja ka teine munajuha koos lootega. Nüüd oli teekond opisaali juba tuttav ning kõik sellele järgnev samuti. Tuli minna vastu oma saatusele ja midagi polnud parata. Nii nagu esimese operatsiooni päeva, mäletan ka väga täpselt seda kevadilma, mil ootasin järjekordselt oma operatsiooni. Pärast tuli sama arst, kes mind esimesel korral opereeris minu juurde ja ütles, et seekord oli ta pärast operatsiooni pannud pea vastu seina ja nutnud, sest ta oli kogu selle aasta vältel näinud, kui väga ma seda last olin oodanud. Minu pisarad olid aga tardunud ja ma tundsin, et elul ei ole enam mingit mõtet, sest see, millest ma olin kogu aeg unistanud, oli muutunud võimatuks.
Ema tuli mind haiglasse vaatama ja tema ehmatus oli suur, kui ta ei leidnud mind tavapalatist vaid olin järjekordselt intensiivpalatis. Ta soovis mind näha, kuid just samal päeval oli tööl seesama õde, kes minu pisaraid halvustas ja ütles emale, et intensiivpalatis on külastamine keelatud. Nägin ja kuulsin seda vestlust läbi narkoosiseguse oleku ja palusin, et ta lubaks tulla emal vaid korraks sisse. Seekord ta leebus. Ema tõi mulle piibelehed koos meelespeadega ja seda lillekimpu ei unusta ma kunagi.
Kui ma sealt teise korruse aknast alla vaatasin, siis mõtlesin, et kui siit alla hüpata, siis murrab ainult kondid ja siis on asi veelgi hullem kui praegu. Samal öösel tõusis mul kõrge palavik ja läbi une oleks keegi nagu mulle öelnud, et mul on nüüd aeg minna ja ma ei peaks kartma. Ärkasin ehmatusega sellest unest ja tõusin voodist püsti. Tavaliselt ei läinud ma kunagi õdesid tülitama, vaid püüdsin ise omadega hakkama saada, kuid sel öösel võtsin ma julguse kokku ja läksin koridori lõppu abi otsima. Jõudsin sinna läbi udu ja õde kraadis mind ning tegi süsti. Hommikuks ei olnud palavikust enam jälgegi- ja elutahe tuli samuti tagasi. Kõik minu sõbrannad ootasid kas teist või kolmandat last ja käisid mind ikka haiglas vaatamas. Istusid oma suurte kõhtudega minu voodi serval ja püüdsid olla toeks. Olin tänulik, et minus ei olnud kadedust nende suhtes, sest paljud naised haiglas rääkisid, et ei või näha tänaval ühtegi naist, kes lapsevankriga ringi kõnnib. Mees käis mind iga päev haiglas vaatamas ja tõi mulle toomingaoksa, et seda lõhna, mis õues on, tunda saaksin. See kevad oli väga pikaldane, aga pärast operatsiooni läksid kõik lilled, puud ja põõsad koos õitsema. Kurbus ja valu minu hinges olid nii suured, et ma ei suutnud isegi nutta.
Ühel päeval võtsin julguse kokku ja koputasin haigla alumisel korrusel oleva psühholoogi kabineti uksele. Mind võttis vastu armas noor naine, kellel oli kaks väikest poissi tööl kaasas ja kes mängisid teiselpool kappi. Kogusin ennast ja rääkisin talle oma loo. Ta käis vahepeal oma väikseid rüblikuid korrale kutsumas ja ütles siis, et ei oska mind aidata. See oli nagu külm vesi, millega mind üle kallati. Ma ju nii lootsin, et ehk ometi tema oskab mulle paar lohutavat sõna öelda, sest tema ju teab ning on palju ülikoolis õppinud. Tulin taarudes tema kabinetist välja ja tundsin, et ma olen siin maailmas nii üksi ja keegi ei oska mind aidata, sest minu tutvusringkonnas polnud ühtegi inimest, kes oleks midagi sellist üle elanud kui mina. Alates sellest ajast sulgesin sellel teemal oma suu ja südame ning ei suutnud kellelegi oma muret kurta. Tundsin, et ma pean ise selle kõigega toime tulema.
Täna ma tean, et psühholoog vastas mulle ausalt, et ta ei oska mind aidata, sest tal puudus tõesti see kogemus, mis oli minul, kuid ta jättis ütlemata ühe väga olulise lause: „Kahjuks ei oska ma sind aidata, kuid kindlasti otsi see inimene, kes oskab ja ära jää oma murega üksi!“.
Mõne aasta pärast teatas mulle arst, kelle juures ikka vahel kontrollis käisin, et Soomes tehakse kehavälist viljastamist ehk IVF-i. Hakkasin asja uurima ja arsti saadud info põhjal leidsin Helsingis ühe erahaigla, kus seda protseduuri tehakse. Kuna oli üheksakümnendate aastate algus, siis Eestis IVF-i veel ei tehtud ja ainuke võimalus oli sõita Soome. Õnneks sain kasutada töökoha kaudu külaliskorterit just haigla läheduses, kuid raha selle protseduuri eest tuli endal maksta. Pidasime mehega nõu ja võtsime laenu. Selle raha eest oleks tookord saanud auto osta, kuid meie otsustasime proovida. Haiglas olid väga toredad arstid ja õed ning kohe tehti vajalikud analüüsid ning öeldi, et kõik on korras ning võib alustada. Jälle tekkis uus päikesekiir meie aknale. Lootusrikkalt sõitsime laevaga kodu poole vaatamata sellele, et merel oli tohutu torm. Edasi tulid pikad päevad täis ootust ja lootust. Ühel pärastlõunal selgus, et see kõik millesse uskusime ei saanud tõeks. Läksin tööle tagasi ja tegin pikkade hilisõhtuteni tööd, sest see oli ainuke, mis aitas mind kurbadest mõtetest eemale.
Mingi aja pärast kuulsin, et sama soome kliiniku arst hakkab välja õpetama ühte arsti Eestis, kes hakkab IVF-i tegema. Kuna Eesti riigil selleks vajalikku aparatuuri ei olnud, siis otsisime ise sponsoreid ja mehe töö juurest oldi nõus ostma veel puuduolev aparatuur. Jälle tekkis uus lootus. Protseduur oli teada ja nii läksime vastu uuele väljakutsele. Vaatamata headele analüüsitulemustele ebaõnnestus protseduur ka seekord. Jälle tuttavad tunded, kus oma kurbus ja pisarad tuli patja peita ning mul ei olnud seda kellegagi jagada, sest mees oli selles olukorras sama õnnetu kui mina. Sõbrannadega oli sel teemal raske juttu teha, sest meenusid psühholoogi sõnad ja see, et kui endal kogemused puuduvad, siis ongi raske aidata teist inimest.
Öeldakse, et kolm on kohtu seadus ja nii seadsime kolmandat korda sammud Tartusse Andrei Sõritsa juurde. Sõritsa oli väga optimistlik ja kiitis samuti kõik näitusid, mis olid protseduuri tegemiseks vajalikud, kuid kahjuks ei olnud saatus ka seekord meie vastu armuline. Peale seda me otsustasime, et rohkem enam katsetama ei lähe.
See oli seitmeaastane periood meie elus täis lootust ja iga kord selle purunemist. Ma ei kurtnud kellelegi kunagi ega halanud, et mul pole lapsi ja kõigile teistele võis tunduda, et olen väga vapper ja tugev ning tulen kõige sellega toime, kuid minu hinges oli nii palju valu, kurbust ja leina, mis jäid väljendamata. Nüüd tean, et need on leinamata leinad ning parem oleks kohe need leinaprotsessid läbida, selle asemel, et neid aastate kaupa oma hinges hoida.
Minu kolleegid nägid kõike seda, mis minuga toimus ja ühel päeval ütles hea töökaaslane, kelle sõbranna adopteeris endale poja, et toimub adoptiivperede koolitus ja kas me ei tahaks sinna minna. Minu isa oli juba ammu öelnud, et me võiksime oma perre lapse võtta. Nüüd jõudsid need sõnad mulle kohale ja panime oma nimed kirja. Oli pisut kõhe tunne sinna minna, sest grupikoolitusel oli veel mitmeid peresid peale meie. Ometi oli see just see koht, kus me tundsime, et me ei ole oma murega siin ilmas üksi ning on veel peresid, kellel ei ole lapsi. See oli nagu ühine ring, keda ühendas üks ja seesama mure ning me kõik mõistsime üksteist sõnatult. Meil olid suurepärased koolitajad Ulvi ja Kulla ning psühholoog, kes viis läbi ka individuaalseid vestluseid peredega. Me avastasime mehega, et meie mõlema peresüsteemis on väga palju sarnast toimunud. Enne me polnud selle peale küll tulnud, kuid just nendel koolitustel tuli see ilmsiks. Koolituse ajal pakuti meile mitut last, kuid me tundsime, et veel on natuke vara ja meil on vaja selle mõttega veel kohaneda. Juhtus üks huvitav seik, kus Ulvi ütles, et tahab mulle näidata ühe väikese tüdruku pilti, kes pidi olema lausa minu moodi ja keda saab adopteerida. Ma küll puiklesin pisut vastu, kuid ometi läksin tema kabinetti, et seda fotot vaadata. Ulvi otsis seda pilti tükk aega oma kabinetist, kuid ei leidnud kuskilt. Nagu nõiaväel oli see pilt kuhugi kadunud. Nüüd tean, et ju see nii pidigi olema ja see väike tüdruk pidi minema teise peresse.
Minu kõige suurem hirm oli see, et kuidas ma ütlen sellele lapsele, et olen tema ema, kui ma seda tegelikult ei ole. Selle hirmu võttis maha üks tark vanem naine, kes ütles, et: „Kui üks hing tahab teie perre tulla, siis ta tuleb, ja need kokkulepped sõlmitakse taevas!“.
Ühel öösel nägin und, kus minu käest hoiab kinni üks väike tüdruk ja me läheme läbi läbipaistva ja sillerdava vee. Edasi liikudes hakkas vesi juba kõrgemaks minema ja ma võtsin selle tüdruku sülle ja kallistasin teda kõvasti. Keegi nagu tahtis teda minu sülest ära võtta, kuid siis ma ütlesin: „Ma ei saa teda ära anda, sest me oleme kokku loodud!“.
Unustasin selle unenäo ja me käisime edasi koolitusel kui ühel talvisel esmaspäeva hommikul helistati mulle sünnitusmajast ja öeldi, et on sündinud üks väike tüdruk ja kas me ei taha teda vaatama tulla. Rääkisin sellest mehele ja otsus teda vaatama minna oli ühine ja kindel. Terve öö läbi ei saanud me magada ja keerasime ikka ühelt küljelt teisele. Sünnitusmaja viiendal korrusel oli üks imearmas väike tüdruk, kes vaatas meid oma siniste silmadega, peas paksud tumedad juuksed. Kui meie silmad kohtusid, siis oli kohe selge, et tema on meie pere laps ja just teda me olemegi nii kaua oodanud. Võtsin ta sülle ja rohkema jaoks mul enam silmi polnudki. Palatist lahkudes nägin vaid kuidas arstid ja õed, kes seda kohtumist klaasi tagant jälgisid, pisaraid valasid. Kui läksime tagasi haigla juristi kabinetti, siis ütles minu mees: „Me võtame selle lapse oma perre!“. See oli minu elu kõige ilusam päev, sest just sellisel kombel pidi teostuma minu elu kõige suurem unistus. Olen südamest tänulik naisele, kes selle lapse sünnitas ja andis võimaluse meil kohtuda nii imelise inimesega.
Kui tütar suuremaks sai, siis rääkisin talle algul läbi muinasjutu, et loomariigis on ka vahel nii, et üks pardiema ei saa oma poega kasvatada ja siis kasvatab teine ema selle poja üles. Hiljem olen alati jäänud ausaks, kui ta midagi selle kohta on küsinud ja tänaseks on tütar kasvanud suureks ja lõpetanud juba ülikooli. See on olnud imeline aeg minu elus. Nii nagu igas elus, on olnud ka meil tõuse ja mõõnasid, kuid koos saame kõigega hakkama. Nii ilusaid omatehtud kaarte ja sõnu, mida olen saanud emadepäevaks, ei saa alati kõik emad. Minu unistus sai tõeks!
Lastearstiks ma küll ei saanud, kuid lapsed meeldivad mulle siiani väga. Ma imetlen nende siirust, ausust, loovust, armastust, millega nad oskavad maailma rikastada.
Kuidas ma siis enda sees hoitud väljendamata tunnetega toime tulin? Siis kui tütar juba suur oli, läksin õppima transpersonaalset psühholoogiat ja ühel moodulil, kus oli juttu leinast ja leinaprotsessidest, hakkasid pisarad minu põskedel lihtsalt voolama. Sellest kõigest oli möödas palju aastaid, kuid ometi olin ma oma hingevalu ja kurbust kandnud endaga kaasas kõik need aastad. Endale üllatuseks sain nüüd teada, kui palju seda kõike oli olnud, mida enda sees olin hoidnud. Läks veel aega, kuni tundsin, et iseenesest see üle ei lähe ja tuleb tegutsema hakata, et oma leinamata lein uuesti läbi elada. Kõik see, mille surume endas alla, võib ühel hetkel uuesti üles kerkida ja siis on see kõik nagu eilne päev. Nüüd oli mul juba niipalju teadlikkust, et ma vajan üht turvalist, empaatilist ja sooja südamega inimest, kes minu loo ära kuulaks. Ma leidsin selle inimese ja ta oli esimene inimene minu elus, kellega sain jagada oma pikka ja valulikku teekonda algusest kuni lõpuni. Sel hetkel ei vajanudki midagi muud kui inimest, kes oleks minu jaoks kohal ja minu lugu kuulaks. Ma käisin tema juures vaid ühe korra ja edasi hakkas selginema minu sees plaan kuidas läbida uuesti see leinaprotsess, mis ammu aega tagasi pooleli jäi.
Sel hetkel vajasin ma suuremat tuge ja ma teadsin, et Harju-Risti kiriku taga on Vaikuse laste rahupaik, kuhu saavad minna need, kes pole saanud matta oma lapsi. Seal on mälestuskivi Doris Kareva sõnadega: „Vaikuselaps, las valvab Su üle Valguse Vaim - rahu ja armastus...“ Just sinna seadsime oma sammud ühel märtsikuu pühapäeva hommikul. Ma tundsin, et pean tegema ise pärja oma sündimata lastele ja võtsin kaasa viis küünalt. Ärkasin hommikul vara ja seadsin viis valget roosi koos valgete kipslilledega ja oma aiast võetud pukspuuokstega pärjale. Ilm oli külm ja tuuline, kui mehega koos kirikusse sõitsime ja mõlemad oma mõtetes vaikisime. Mul oli tõesti just selline tunne, et lähen matusele. Mõtlesin veel, et valisin ikka kehva ilma minemiseks, kuid kirikus sain teada, et 25. märts on maarjapäev, mis on üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mis tähistab kevade algust, naistepüha, ebaõnne äraviimist ja maagilist edu. Pärast jumalateenistust tuli Risti koguduse õpetaja Annika Laats, kelle idee oli luua Vaikuse laste rahupaik, meiega selle mälestuskivi juurde ja ütles tähenduslikud sõnad: „Nii palju lootust ja nii palju kurbust ja lootuste purunemist“. Ta luges palved ja õnnistas meie peret ning siis saabus rahu minu südamesse. Koju sõites hakkas päike paistma ja hing oli rahul. Olin eelnevalt kokku leppinud tuttavatega, et lähen õhtul teetseremooniale, kuid koju jõudes olin väga väsinud. Puhkasin veidi ja kogusin jõudu ning siiski läksin. Võin öelda, et omal moel see teetseremoonia lõpetas selle päeva.
Loo lõpetuseks võin öelda, et ära jää kunagi üksi oma muredega ja leia inimene, kes saab sind aidata ja toetada, et eluraskustest läbi minna. Eelmisel aastal lõpetasin kogemusnõustajate kursused ja tunnen, et kogemuse jõud on suur. Kui oled ise käinud läbi raskustest ja leidnud sealt väljapääsu, siis suudad kuulata ka teist inimest ja olla talle teekaaslaseks tema teekonnal.
Lisan siia ka ühe oma luuletuse „Kaotus", mis ilmestab ühte perioodi minu elus:
Kaotus
Elu on antud,
et tulla ja minna,
midagi parata
pole meil sinna.
Elus on otsimist,
leidmist ja õnne.
Selles on kaotus,
lein, kurbusetunne.
Elu on õrn
ja habras kui jää,
millest kevadeks järgi
vaid mälestus jääb.
Kuid ometi elamist
väärib see elu.
Just nii nagu
oskad, julged ja vajad...
Nüüd sinu ees lahti
kõik elutee rajad...
/Külli Õiglane/
Illustratsiooni minu loole on teinud kunstnik Meiu Münt, kelle kodulehekülg on: http://meiu.future.ee/