Mina olen mina
Mina olen see, kes olen
just sellisena, nagu olen.
Nõnda teistel enda kõrval
lasen jääda iseendaks.
Ma kõnnin ikka oma rajal
just nii on mulle seda vaja,
teistel on ju oma rada,
mis on nende eluks vaja.
Ma tunnen - see on minu rada
ja läheduses mõni vaba ...
Püüdes muuta kõiki teisi,
lõpuks kaotada võin enda.
Vaid ise ennast muuta suudan,
kui ma oma elu muudan.
Kuid see kõik on vaba tahe
ja mulle meeldib mõni pahe ...
Just siis kui olen selleks valmis
teen otsuse ja muutun.
Tee muutuseni pikk võib
olla ja see võib üldse mitte tulla ...
Kui ma annan enda vabaks,
siis ka teised saavad vabaks.
Kui neid enda haardes hoian,
siis nad enda külge köidan.
Laskmata neil olla ise,
lubamata olla endal ise,
keelan elu kulgemise,
omal rajal kõndimise.
Lastes kõigel tulla-minna,
luban endal, teistel olla.
Austan esmalt ise ennast,
tunnen - elu mind ju kannab.
Nõnda kergem mõista
teisi sellel imelisel reisil ...
Nüüd mul lapse sõnad meeles,
väljendatud lihtsas keeles:
"Ema, MINA olen MINA!"
õpetust ta mulle andis,
küllap elu teda kandis ...
Oma lapselikus vaimus,
on tal tõesti elust aimu...
Ma kogen
Ma kogen kõike oma elus
ma kogen kurbust, kogen rõõmu
ma kogen viha, kogen naeru
ma kogen otsimist ja leidmist
ma kogen kaotust, kogen leina
ma kogen rõõmu iseendast
ma kogen õnne suurest ilmast
ma kogen teisi enda ümber
ma kogen teistes nende hinge
ma kogen igatsust ja ootust
ma kogen armastust ja lootust
ma kogen elu igas päevas
ma kogen – õnn ei ole taevas.
Õnn maa peal vaikselt ringi liigub,
sa otsi, leia, ava värav ...
sa võta risk ja astu sisse,
küll näed, et elus muutub miski
ning kõik see tasub seda riski,
sest elu vajab elamist
ning tunded kõige kogemist.
Kui ei koge, siis ei tea,
nõnda ennast alt sa vead.
Julge olla sina ise,
See, kes oled – sina tead.
Tasakaal
Tasakaalu pole hinges,
kõigub nagu kellapendel.
Jõuab vaevu ühte serva,
kohe teise tahab minna.
Sellest hoogsast kõikumisest
juba pea teeb ringe.
Vajan hoopis tasakaalu
rahustamaks hinge.
Kui ta väga kiirelt liigub,
siis ei jõua tunda,
aega pole, kõikjal kaos,
segadus ja lummus.
Kui ma vahel vaikseks viivuks
võtan aja maha,
siis ma oma südant kuulan,
kuidas kõlab tema.
Istun vaikides ja tunnen
tema hääle kõla,
seda liikumist ja rütmi,
tema rahustavat kuma.
Siis ma kuulan sisetunnet,
oma soove, vajadusi,
täitumata unistusi.
Nõnda rahu täidab hinge,
las see kellapendel kõigub.
Minu sees on hinge peegel,
see on elu reegel ...
Kuulatades oma südant,
leiad oma tee veel ...
Tasakaalu taga otsi –
ta on sinus sees, kui otsid ...
Elu on ime...
Elu on ime,
kui pole just pime,
Ava vaid silmad
ja näe seda kõike.
Ava vaid süda
ja kuulata teda.
Kuulata seda,
mis vastu kajab
ja leiadki kõik,
mida sa vajad.
Vaata vaikselt oma hinge,
leia sealt tunne ja lase sisse,
vaatle, imetle, võta omaks,
hellita teda ja lase tal minna.
Elu on jõgi kui voolata lased,
elu on armastus, tunneta seda.
Elu on see, mida vajad ja soovid,
elult saad kõike kui vaid proovid.
Elu on kingitus, võta ta vastu....
Rohkem luuletusi on luulekogus "Elu puu".
/Külli Õiglane/